VII etapp - monteerimine ja projekti lõpp

Monteerimise etapp oli meie multifilmi kõige viimane etapp ning selles osas oli rühmaõpetaja abi Kairit meile väga suurekst toeks ja abiks, sest tema on seda video kokku panemise värki enne ka teinud.
Meie joonistatud ja pildistatud tegelased said üheks jooksvaks multifilmiks kokku Movie Maker programmi abil ning õpetaja Merle demonstreeris ka meile, kuidas see kaadrite tõstmine ja paigutamine siis käib. Päris keeruline värk.
Koos vaatasime ära ka oma loodud multifilmi ja me olime ikka päris elevil ja õnnelikud. Elevil just seepärast, et see on meie oma multifilm, mille ise tegime ja õnnelikud, et multifilm ikkagi valmis sai ja me asja pooleli ei jätnud.
Õpetaja Merle küsis meie käest ka mõned küsimused, sest Elynal oli vaja kaardistada meie nüüdsed arusaamad (peale projekti lõppu) multifilmidest.
Kui me enne olime segaduses, kuidas need tegelased ikkagi elavad ja kas äkki ikkagi inimesed on kõigi tegelaste sees, siis nüüd teadsime, et joonistatud tegelaste sisse ei saa mitte ükski inimene minna ja ainult teatris või mujal, kus on kostüümid, vot nende sisse võivad inimesed pugeda.
See meedia loomise projekt õpetas meile ka seda, et tegelikult saab igast jutust teha multifilmi, vaja läheb tegelasi ja juttu. Ning ka seda, et joonistatud tegelased saavad teha kõike seda, mida meie ise välja mõtleme ja just seepärast ei olegi tegelaste sees inimesi vaid meie mõtted ja soovid.

Arvutasime ka kokku, et kogu projekt kestis meil 2010 septembrist - 2011 aprillini ning multifilmi pikkuseks tuli 8 minutit ja 33 sekundit. Meie arvame, et edaspidi võiksid meil olla lausa multifilmi nädalad või filmi kuud,  kus me siis pidevalt räägime ja arutleme ja teeme kõike meediaga seonduvat. Siis me näeme kohe tulemust ja meil tekivad seosed ja teema kinnistub paremini. 8 kuuga võib mõni asi juba meelest ära minna või üldse sassi.
Kasvatajate arvates tuleks kaasata meediakasvatuse protsessi ka meie vanemaid, et neil kõigil tekiks selgem arusaam, mis meie jaoks on jäänud segaseks ning mis valdkonda oleks vaja seletada.
Aga kogu projektis saate lugeda Elyna magistritööd, mis on peale kaitsmist kättesaadav siit.

VI etapp - häälte peale lugemine

Selles etapis andsime oma multifilmi tegelastele hääled. Enne kui nö päris salvestamiseks läks, tegime ühe testimise päeva, kus proovisime kõik mikrofoni rääkimist ning kuulasime, kuidas meie hääled kõlasid. See oli väga kasulik päev, sest siis saime selgeks, kes millise tegelase häält peale lugema sobiks.
Häälte salvestamiseks kasutasime eraldi USB mikrofoni ning vabavaralist helitöötlusprogrammi Audacity. Elyna tegi õpetajale ka eraldi manuaali, kuidas seda programmi kasutada, kuid selgus, et programm on tegelikult väga lihtne ja õpetajal ei olnud suuri probleeme, selle käsitlemisega.

Testimise päeva käigus saime aru, et hääli peame lugema hoopis vaikses magamistoas, sest rühmaruum kajas liiga palju. Seetõttu kirjutasime magamistoa uksele ka sildi, et meil toimub salvestamine ja palume vaikust, sest testimise päeval juhtus ikka nii, et keegi astus rühmaruumi sisse ja segas meie tegevust. Seetõttu soovitame alati enne korraldada testimise päev.

Päris salvestamine toimus üks päev, kuid õpetaja sõnul tuleks arvestada kuni kolme päevaga. Testimise päev + salvestamine + kordussalvestamine.
Salvestamise päeva ristisime "naeruteraapia päevaks", sest sel päeval saime ikka väga palju naerda. Meie väga meeldis oma hääli arvutist kuulata ning eriti huvitas meid see, kuidas meie hääled arvutisse said. Nimelt võimaldas arvutiprogramm meil näha, kuidas hääl tekib ja kippusime seda isegi rohkem vaatama, kui jälgima, kus on mikrofon ja et see meile ette ei jääks. Mõni lugeja kippus oma nina või suud liiga mikrofoni ligidale ajama ja siis tuli jälle hääl uuesti salvestada. Selliseid apse nagu telesaatejuhtidel juhtub, et tekst läheb meelest ära, juhtus meilgi. Kuna me veel soravalt lugeda ei oska, ütles õpetaja meile repliigid ette ja meie lugesime need mikrofoni.

Õpetaja tõi selle etapi plussiks seoste loomise, sest meil tuli välja mõelda erinevaid helisid, mida taustaks teha. Linnulaul, laste naer, autode mürin jne. Meie olime väga leidlikud ja avastasime, et ega tuule puhumise ja lehe sahina tekitamiseks ei pea olema nö päris heli. Saame neid helisid ju ise tekitada nt pudelite, paberite või viledega. Nii me käisime isegi peale salvestamise päeva veel rühmas ringi ja leidisime võimalusi, kuidas oleks saanud veel mõnda heli käepäraste vahenditega tekitada.

Häälte peale lugemise etapp oli kogu multifilmi tegemise juures eriti mõnus ja lahe tegevus. Siiski soovitame olla ettevaatlik ja tegevusi ette planeerida, sest kui kasutusel on tehnika ei tohi unustada lisaaega, mis sättimiseks ja testimiseks alati kulub.

V etapp - multifilmi digitaliseerimine

Kui meie kõik tegelased olid valmis joonistatud ja välja lõigatud, tuli neid pildistama hakata. Selleks valisime hea suure tööpinna, kuhu kinnitasime (selle seina nätsuga) tegelased ning sättisime paika digikaamera ja kolmjala.  Töö käigus selgus, et oleksime pidanud kolmjala maalriteibiga ikkagi laua külge kinnitama, sest keegi läks ikka kogemata tehnikale pihta ja meie võtteplats nihkus paigast.
Tegelaste pildistamine võttis aega kolm päeva ning selle aja jooksul sai meile selgeks, et valgus on äärmiselt oluline. Õpetaja tajus seda kõige rohkem, sest ta püüdis kõigil kolmel päeval, pildistamise sättida just ühele ja samale ajale, et päevavalgus ei erineks.

Õpetaja sõnul oli pildistamise juures kõige suuremaks väljakutseks, meie arv. Meid on rühmas 22 last ja et me ikka kõik pildistada saaks ja tegelasi liigutada, tuli õpetajal ikka väga palju planeerida ja ette näha. Lisaks kippusime me ka liialt palju "sahmima" ja seetõttu kannatas jälle võtteplats. Aga meie "sahmimine" oli tingitud sellest, et tegelikult jäi meile ruumist puudu ja meie valitud tööpind pisut väikseks. Meil on küll suur rühmaruum, aga pildsitamise tõttu ei sobi iga vaba nurk või pind, mis rühmas olemas on.
Kuna me rühmaruumi väga valida ei saanud ja mööbeldama me ka ei hakanud, siis oli meil konkreetne töökorraldus. Pildistamise ajal jagunesime nö rühmadesse ning rühmaliikmed vahetusid. Nii saime kõik pildistamisest osa võtta. Selgus, et meile meeldib ikkagi tegelasi rohkem liigutada kui kaameral pildistamise nuppu vajutada.

Meie pildistamise etapi kõige suurem minus oli see, et me ei näinud kohe tulemust ehk siis seda, mida olime pildistanud. See muutis meid pisut rahutuks ja tekkis ka arusaamatus, miks me pildistame ja miks just nii. Miks on tegelasi vaja liigutada ning tihti kippusime üldse erinevalt aru saama, mida sõna "liiguta"  tähendab. Tegelaste pildistamise puhul tuli tegelast ainult mõni sentimeeter liigutada, vahest kippusime tegelasi liialt palju liigutama, aga selleks me ju seda multifilmi ise teemegi, et aru saada, miks just nii ja mitte naa.
Aga see, mis puudutab kohe tulemuse nägemist on tõesti väga oluline. Kahjuks ei võimaldanud meie tehnika (puudus vajalik juhe) kohe digikaamera pilti arvutist näha ning seetõttu pidime kogu pildistamise korraga ära tegema ning alles hiljem tulemust vaatama.
Õpetja sõnul oli sellel siiski õpetlik külg ka, sest me oleme väga uudishimulikud ja kannatamatud ning selline töökorraldus õpetas meile pisut rohkem kannatlikust.

Kokkuvõtvalt läks meil pildistamine tegelikult hästi. Saime kolme päevaga kõik tegelased pildistatud ning nägime ka juba digikaamerast kuidas pildid nagu multifilm "liikuma" hakkasid. Siiski soovitame alati, enne tehnika kasutamist seda testida, sest siis on võimalus midagi ümber mõelda või planeerida. Õpetaja soovituseks on see, et tehnikat ei ole vaja karta ja lapsi tuleb usaldada. Saime väga hästi tehnika käsitlemisega hakkama.

IV etapp - tegelaste joonistamine

Selles etapis joonistasime oma multifilmile tegelasi. Selgus, et see joonistamine on ikka üsna pikk protsess ja vahest kipub tüdimus peale tulema. Õnneks tegi õpetaja Merle selle joonistamise kõigi jaoks meeldivaks ja lõbusaks. Nagu ka kõnemeeste ja kuulajatega on meie seas ka kunstnikke ja vähem kunstihuvilisi, kuid kõik me joonistasime sellegipoolest nii hästi kui oskasime ja nii palju kui tahtsime.
Meeles tuli pidada seda, et kõik tegelased tuleb ka välja lõigata ning liikuma panna. Seega tuli meil vahest joonistada tegelastest mitu varianti. Õpetaja Merle lähtus joonistamisel põhimõttest, et me ei joonista sellepärast, et joonistada, vaid et me joonistades õpiksime. Seetõttu püüdsime üsna elulähedaselt oma tegelased ja tasutad paberile saada. Loodust püüdsime joonistada õigetes värvides ja proportsioonides. Ka arvestas õpetaja sellega, kuidas integreerida muid tegevusi joonistamise protsessi.

Vahenditena kasutasime enamjaolt pliiatseid, sest vildikatega juhtus see halb lugu, et need olid ära kuivanud. Kui meil tegelased valmis said, siis selgus, et hea oli, et me neid vildikaid ei kasutanud, sest nendega on oluliselt keerulisem värvida ja neid vahendeid kasutamegi vahest liiga palju. Huvitav ja põnev oli kasutada hoopis pliiatseid, pastelle ja vesivärve. Ka proovisime rebimistehnikat ning avastasime, et kõiki tegelasi ja elemente ei olegi vaja joonistada. Mõningaid objekte ja elemente saab hoopis auguraua ja krepp-paberiga luua.

Õpetaja märkas, et me ei taha eriti värve vahetada. Poisid kippusid kõike siniseks tegema ja tüdrukud jälle roosa värviga liialdama. Joonistamise protsess oli meile kõigile (ka õpetajale ja Elynale) väga arendav ja õpetlik.
Õpetaja Merle sõnul oli joonistamise etapis kõige keerulisem leida õige rütm. Meil endil seepärast väga muret polnud, sest vahepealsed tegevused (nt isadepäev) andsid joonistamisest puhkust ja vaheldust. Õpetaja Merle tundis, et tal endal oleks vaja paremat rütmi, mis aitaks meie multifilmi projekti kordineerida. Siinkohal leidsid Elyna ja õpetaja Merle, et plaani või skeemi olemasolu aitab projekti paremini juhtida ning maandada ja vältida üllatusi ja probleeme.

Õpetaja ja Elyna arvates oli õige lasta meil kõigil joonistada ja katsetada, sest nii tuli palju huvitavaid avastusi ja üllatusi. Mõni mittekunstihuviline oli väga hea rebimistehnikas ning õhtustel aegadel, kui kojumineku aega oodati, siis tekkisid entusiastlikud kunstnikud, kes tegelastele talviseid aksessuaare joonistasid.

III etapp - multifilmi maailma sisenemine

Kuna lubasime Elynat tema magistritöös abistada, siis tuli dokumenteerida ka meie mõtted ja arusaamad multifilmist kui sellisest üldse. Õpetaja Merle abiga sai meile tutvustatud täpsemalt multifilmi nüansse. Selleks kogunesime kõik kokku ja vaatasime koos õpetajaga erinevaid multifilmi tegemise õpetusi. Väga meeldis meile "Lepatriinude Jõulud" tegemise film. See oli üsna lihtne ja arusaadav. Segaseks ja pisut keeruliseks jäi "Leiutajateküla Lotte" multifilmi tegemine, sest see ei olnud lastele suunatud õppefilm vaid rohkem täiskasvanutele. Õpetaja Merle pidi meile palju teemasid lahti seletama ja meiega koos uuesti läbi arutama. Elyna ja õpetaja Merle jõudsid järeldusele, et tegelikult ei olegi head õppefilmi, milles meie vanused lapsed aru saaksid. Aga tegelikult võiks ju olla.
Kuna õppefilmidele tuli palju juurde rääkida ja seletada, siis õpetaja ei jõudnudki meile multifilmide erinevaid liike tutvustada. Selleks mõtlesid Elyna ja õpetaja Merle välja vahva nipi - vihmastel päevadel vaatama eriliigilisi multifilme ja räägime nendest rohkem ja põhjalikult.

Õpetaja Merle arvates on vestlusring väga mugav viis, kuidas multifilmi teemat meile tutvustada ning meiega sel teemal ka arutleda. Siis on meie tähelepanu suunatud vestlusele ja oleme aktiivsed osalejad. Siiski on meie seas nii kõnemehi kui ka vaikijaid. On alati neid, kes igal teemal on valmis arutlema ja neid kes jäävad pigema kuulajateks. Õpetaja Merle oli meie üle tegelikult uhke, et tulime teemaga edukalt kaasa ja andsime Elynale ja ka õpetajale palju uut infot.
Õpetaja ise arvab, et väga oluline on ajastus. Täpsemalt siis aeg, millal meiega ühiselt olulisi multifilmi teemasid arutada. Hommikuti oleme värsked ja puhanud, kuid pisut hajevil ja liialt emotsionaalsed, sest uus päev on alanud ja kõik sõbrad on teretamata. Lõuna ajal oleme end juba liigsest energiast vabastanud ja tähelepanu üsna  terav, kuid siis kipuvad meil kõhud tühjaks minema ja uni peale tulema. Õpetaja sõnul ei olegi sellist ideaalset aega, millal meiega on kõige parem ja tulemuslikum vestelda. Meie soovituseks on meid jälgida, sest siis saab kõige paremini selgeks, kas oleme hommikul valmis vestlema või pigem lõunal või hoopis muul ajal.

Meile väga meeldib, kui õpetaja Merle oma jutule lisaks kasutab erinevaid materjale ja vahendeid. Väga põnev on projektori ja arvuti vahendusel õppida ja avastada. Siinkohal avastas õpetaja, et tehnikat kasutades tuleb alati arvestada lisaaega. Just seepärast, et meie oleme alati põnevil, küsime ja uurime, katsume ja vaatame, mis tehnilise vidinaga tegemist on. Ning ka veel seepärast et tehnika kipub just alati siis kui on vaja, mitte töötama. Õpetaja Merle soovitus on alati  kõik  tehnika varem valmis panna - enne kui meie oleme end ilusti ringi isutma sättinud. Vastasel juhul hajub meie tähelepanu ja keskendusmisvõime ja koos vestlemisest ei tule midagi välja.

Õpetaja Merle tundis, et kõige lihtam on multifilmi teemat meile mõne plaani, kava või skeemi järgi tutvustada. Tähtis on seee, et me saaksime aru, millest jutt käib ning et olulised teemad saaks räägitud ja üle vaadatud. Meie õpetaja tegi endale nimekirja, mille järgi ta juhindus.

II etapp - meie teadmiste kaardistamine

Kuna meie multifilm valmib Elyna magistritöö raames, siis peame teda ka teaduslikust aspektis aitama. Selleks, mõtles Elyna välja "Hea halguse" mudelist lähtuvalt mõned küsimused, mille abil tahtis ta teada, mida me multifilmidest üldse teame ja teada saada tahame.
Kogu mutlifilmi projekt on jagatud mitmeks etappiks ning üheks esimeseks etapiks oli meie intervjueerimine.
Selleks leppisime kokku 8nda oktoobri hommiku, kus õpetaja Merle meie käest küsimusi hommikuringis küsis ja õpetaja Kairit oli väga tubli operaator ning võttis selle kõik filmile. Elyna ise rühma ei tulnud ning üldse püüab ta meid võimalikult vähe "segada" ja suhtleb meiega läbi õpetajate. Nii tulevad uurimistulemused ja järeldused kõige loomulikumad ja vahetumad. Aga talle väga meie salvestused meeldivad ja väga-väga tahaks ta meiega rühmas koos seda multifilmi teha.

Mida õpetaja Merle meilt siis täpselt küsis?
Elyna mõtles välja kolm peamist küsimust, mida õpetaja meie jaoks natukene kohendas.
1) Mis on multifilm?
2) Milliseid multifilme me teame ja mis meile meeldivad?
3) Kas me teame, kuidas multifilme tehakse?
4) Mida uut me tahaksime multifilmide kohta teada saada?

Miks me kõik oma tegevused filmime? Tegelikult seda ei peagi tegema, aga me lubasime Elynat tema magistritööga aidata ja nii on tal lihtsam meie mõtteid ja ideid korduvalt kuulata ning analüüsida. Meie vanemate käest küsis ta ka luba ja nad olid nõus. Lisaks tahab Elyna multfilmi tegemise protsessist teha lühikese õppefilmi ja me isegi tahaks ennast pärast vaadata, kuidas me seda kõike tegime. Sest see on päris pikk protsess ja kevadel me ei mäletagi äkki, mida me talvel täpselt tegime.

I etapp - meie vanemate informeerimine

Enneveel, kui meiega multifilmi projekti tegema hakati, rääkis õpetaja Merele lastevanemate koosolekul meie vanematega, et ka nemad teaksid, millega me lasteaias tegeleme ja kuidas saaksid nad meie arengule kaasa aidata. Lisaks küsis Elyna meie vanematelt kirjaliku loa, meid filmida ja pildistada, sest oma magistritöö lisaväärtusena tahab ta teha ka lühifilmi sellest, kuidas meil kogu see multifilmi loomine läks. Rühmaõpetaja Merle sõnul on lastevanemate koosolek väga hea viis ja koht, kus vanematele multifilmi tegemise projekti tutvustada. Enamasti on ikkagi kõik vanemad koosolekul kohal, saavad õpetajalt ülevaatliku info ning on võimalus kohe küsimusi esitada.